VASK

Kunst on kõik see, mida ma näen. Mida ma oskan näha. Mida ma oskan näha varjus või mida ma oskan näha teises inimeses. Ja kui ma olen kunstnik, siis ma loon. Ma loon selle, mida ma näen, just sellel hetkel, kui ma seda näen. Neid värve ei eksisteeri kui mind ei ole. Neid inimesi ei eksisteeri kui ma neid ei näe, kui ma nende sisse ei näe. Ma ei ole ise mitte midagi muud, kui see, mida ma suudan enda kohta mõista. Ja kuna ma olen kunstnik, siis ma mõistan ennast siis…..kui ma teen endast teose. Ma ei oska seda lihtsamini öelda.

 

“VASK” kõneleb kunstist, kunstniku vastutusest ja ohverdustest, mida kunsti nimel teha. Kust jookseb kunsti puhul aktsepteeritud ohverduste piir, kui kunstile on omane just piiride proovilepanek, nende ületamine? Millal läheb asi liiga isiklikuks? Kas on üldse võimalik luua midagi ilma isiklikuks minemata?

“VASK” sai Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel kolmanda preemia. 

Lugemissoovi korral kirjutada: homseni@gmail.com

__