UPPUNUD

MEES                Toon vett sulle?
NAINE               Ei, ei ole vaja.
MEES                Mõistad sa mind?
NAINE              (hingab pikalt välja) Süda taob. Katsu.

NAINE tõuseb püsti, sammub veidi, raputab käsi.

MEES                Kas ma ei tohi sellistest asjadest rääkida? Kas me peaksime seda eirama? Kui kaua me tahame vait olla?

Paus.

MEES                Kas me tantsime nüüd?
NAINE               Kuss.

 

Tuleb eristada veehädalist ja uppujat. Esimene neist võib vehkida kätega, hüüda appi ning on võimeline oma päästmisele kaasa aitama. Kuid kui keegi on juba uppumas, ei ole lehvitamist või appi karjumist.
10% uppujatest upuvad kellegi juuresolekul.
Uppuvad inimesed, välja arvatud harvadel juhtudel, ei ole füüsiliselt võimelised appi hüüdma. Hingamisteed on mõeldud hingamiseks – kõnelemine on sekundaarne lisafunktsioon. Hingamine peab toimuma enne, kui saab toimuda rääkimine. Uppuvate inimeste suud vajuvad vee alla ning tõusevad jälle vee peale. Nad ei püsi vee pinnal piisavalt kaua, et hingata välja, hingata sisse ja hüüda appi. Nad hingavad võimalikult ruttu, enne kui nad jälle vee alla vajuvad.
Uppuvad inimesed ei suuda abi saamiseks lehvitada. Instinkt sunnib neid oma käsi horisontaalselt laiali sirutama ja end justkui vee pinnalt üles tõukama. See aitab neil suud vee pinnal hoida. Füsioloogiliselt on võimatu, et uppuja, kes pingutab selle nimel, et vee peal püsida, lõpetab hetkeks uppumise, et siis abi saamiseks lehvitada, abi poole liikuda või mõnd abivahendit püüda.
Uppujate kehad püsivad püstises asendis, kuid nad suudavad seda teha 20 – 60 sekundit, enne kui nad lõplikult vee alla vajuvad.
Nad justkui üritaksid ronida nähtamatul redelil.

 

Lugemissoovi korral kirjutada: homseni@gmail.com 

__